Kristlikest koolidest ja Pille Valgu artiklikogumikust

Postituse avakuval Pille õpilased, kes kuulusid ka Pille Valgu artiklikogumiku toimetuskollegiumisse.

 

Aasta siis oli 2005, kui ma kaitsesin oma bakalaureusetöö teemal: usuteaduskond aastail 1991–2001 ja selle järjepidevusest eelnevate usuteaduskondadega. Üks küsimus, mida ma esitasin, oli, et kui suur hulk tolle ajaperioodi lõpetanutest olid läinud erialasele tööle. Siis oli see arv väga suur, näiteks töötas EELK-s 32% bakalaureuseastme lõpetanutest, muudes kirikutes 13% ja koolides 14%. Loomulikult oli see periood teistsugune kui praegused, nähtav oli tendents, et kiriklikule tööle jõuti sageli veidi hiljem, mitte otse koolipingist.

 

Jah, osad asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii vajas aega ka mitme kristliku kooli teke, millest vähemalt ühe – Tartu Luterliku Peetri Kooli – juur läheb otseselt usuteaduskonna ja Pille Valgu juurde välja. 

 

Kristlikud koolid on Eestis tekkinud kahe lainena: kohe taasiseseisvumise järel või mööndustega ka selle ajal (siinkohal pean silmas Vanalinna Hariduskolleegiumit, mis on ametlikult munitsipaalkool ja ei saa seega olla kristlik kool, kuigi ta seda ometi on) ja teise lainena aastail 2011–2013. Kristlikud koolid on ühelt poolt sarnased ja teiselt poolt ka erinevad. Kõik koolid järgivad riiklikku õppekava ega ole ajupesutehased. Lisaks kristlusele otsitakse veel eripärasid, olgu selleks siis inglise keel keelekümblusmeetodil, meedia- ja suhtlemisõpetus või midagi muud. Erakoolidena saavad kristlikud koolid toimida soovi korral ka kooliuuenduste laboritena. Nii on mitmes koolis kasutusel üldõpe, otsitakse aktiivset lahendust lõimingule ning kujundavale hindamisele ning püütakse hoida õpilase sisemist motivatsiooni. Ükski neist ei ole lihtne, sest valmis lahendusi ees ei ole, nii on ka osad õpilased omamoodi laborirotid, kuigi selle sõna heas mõttes, kuna nad ka ise osalevad haridusuuenduses aktiivsete osapooltena. 

 

Üheks põletavaks teemaks siinkohal ongi hindamine. Kuidas hinnata õpilast nii, et tal säiliks isiklik motivatsioon ning asju ei tehtaks pelgalt hinde saamise pärast? See on miljoni dollari küsimus. Milline on tagasiside, mis oleks ka edasiside? Daniel Pink oma üpris kuulsas TEDX-i loengus  tõestab, et väline motivaator ei vii meid just eriti kaugele, pigem vastupidi, see kärbib meie loovust ning tekitab omamoodi viitsimatuseväsimust. Kui me sisemiselt ei põle, siis pole meist ka erilist valguseandjat. 

 

Kui paljud lugejaist on kunagi õppinud seepärast, et saavutada mingi hinne? Üpris paljusid ja rohkemaidki kammitseb „tubli-lapse-sündroom“. Eriti puudutab see tüdrukuid ning võib viia selleni, et ei julgeta olla loov, kuna kardetakse eksida. Kui palju on neid, kes kardavad praegugi ülemuse jutule kutsumist? Kui seda kardetakse, siis on ilmselgelt viga koolisüsteemis: direktori kabinetti minekuks oli üldjuhul vaid üks põhjus – saada noomida. Siinkohal oleks paslik küsida, et kuidas on lood edasiviiva tagasisidega tänases ülikoolis? Jäägu see siis häädele õppejõududele ja tudengitele nuputamiseks.

 

Aga tagasi selle juurde, et usuteaduskonnast on siiski välja kasvanud hulk praktikuid. Oktoobri keskel esitlesid Pille Valgu õpilased tema artiklite kogumikku „Peab julgema… Artikleid väärtuskasvatusest ja hingeharidusest“. See raamat sündis puhtast vajadusest – oma koolitöös viitasime me tihti Pille mõtetele ja ikka oli vaja see või teine artikkel üles otsida, et sealt häid mõtteid ka teistele jagada. Et endal elu lihtsamaks teha, otsustasime need artiklid ühtede kaante vahele panna. Olga Schihalejev oli see, kes pakkus välja raamatu struktuuri, näitamaks Pille väga erinevaid tahke. Kokku sai seitse alajaotust:

  • Pille ja kodune kasvatus.
  • Pille kui koguduse töösse panustaja.
  • Pille religiooniõpetuse ainekava loojana (vaieldamatult pikim alaosa).
  • Pille ajaloolase ja uurijana.
  • Pille didaktikuna.
  • Pille panus kooli väärtuskasvatusse.
  • Pille ja elamise kunst.

Pille oli oma ajast ees ja nii kõlavad kooliuuenduslaborites praegugi tema mõtted värske tuuleõhuna. Nii soovitan igale esmakursuslasele artiklit „Piibli tõlgendamisest ehk Lühike õpetus, kuidas hoiduda kirvega kure püüdmisest“, kus muuhulgas kirjutab Pille järgmist.

 

Piibel algab suurejoonelise piduliku hümniga maailma loomisest. Ilmselt on see kuue paevaga maailma loomise ja seitsmendal päeval puhkamise lugu üks tuntumaid piiblilugusid. Kajastab seda ju ka meie seitsmepäevane kalendrinädal. Kas võib aga selle põhjal öelda, et juutide ja kristlaste meelest sündis maailm just nõnda?

 

Nähtavasti pole nõnda väitvad inimesed Piibli lugemisel jõudnud esimesest kolmekümne neljast salmist kaugemale. Kui lugeda läbi ka 1. Moosese raamatu (Genesise) teine peatükk, siis selgub, et nii lihtne see lugu pole. Piibel, mis on koostatud üle tuhande aasta jooksul, ei sisalda ühtset loomislugu ega maailma ülesehituse mudelit. Juba Piibli esimestelt lehekülgedelt leiame kaks õige erinevat loomislugu (lMo 1–2,3 ja lMo 2,4–25). Kuigi need on paigutatud üksteise järele, erineb loomise kirjeldus neis olemuslikult. Vastuolud pole ilmselt häirinud Piibli kirjapanijaid, kes paljude teiste pisiasjade puhul on olnud väga pedantsed. Järelikult pole nende arvates asja tuum peitunud neis ,,loodusteaduslikes tõsiasjades“. Kui see oleks olnud oluline, oleks need kaks teksti tingimata ühtlustatud, milleks korduvad toimetamised oleksid kindlasti võimaluse andnud. Pigem on nende lugude kõrvuti esitamine taotluslik olulise ja uudse sõnumi seisukohast: ükskõik kuidas maailm alguse sai, on selle taga ainujumalast Looja.

 

Head lugemist!

 

PS! Raamatut saab endale soetada usuteaduskonnast ning Jaani ja Pauluse kiriku poodidest 42 (uue) seekli eest. Eurodes tuleb number veidi väiksem.

 

Triin Käpp on usuteaduskonna doktorant.

Pille Valk (1959-2009) oli usuteaduskonna religioonipedagoogika dotsent.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *