Uurija töö põllul ehk oma tee leidjad Eestis. Väike vaade välipraktikal nähtule

Miski ei rõõmusta verisulis usuteadlast enam kui töö „põllul“. Nii viibki tee bakalaureuse- ja magistriastme esimese aasta tudengid kaheks sisukaks novembripäevaks pealinna. Üliõpilased esindavad küll erinevate õppeastmete õppeaineid, kuid eesmärk on üks: luua põgus kontakt kultuurilise Teisega, näha lähemalt religioosset mitmekesisust meie armsal Maarjamaal.

 

Pöördvärav ja muuseum
Neljapäeva sombune hommik ootab meid Karu tänaval Eesti Juudiusu Kogukonna kinnistu juures. Sünagoogi pääseb läbi ahta pöördvärava. Siseneme ükshaaval. Põnevil. Nagu turvakontrollis reisile minnes. Nagu salamaailma sisenedes. Samal territooriumil asuvad lisaks sünagoogile ja kogukonnakeskusele juudi kool ning muuseum.

Sünagoog on maitsekas ja kaunis. Võlvkaared rõhutavad hoone sakraalset olemust, sisekujundus on põhjamaine, elegantselt puidune. Kohtume rabi Shmuel Kotiga. Rabi on heatujuline, ehkki meiega pikemalt kõnelemine on plaaniväline – ta asendab haigestunud kolleegi. On reede, päikeseloojanguni on veel aega. Rabi räägib juudi ja gregooriuse kalendri erinevustest. Paljud soovivad teada oma sünnipäeva juudi kalendri järgi. Sel korral meile maja põhjalikult ei tutvustata. Nii jääb nägemata rituaalne bassein mikvé ja košer-köök. Rabi juhatab meile kätte juudi muuseumi, kus meid lahkelt oodatakse. Muuseumi hästi läbi mõeldud ja teostatud väljapanek annab põhjaliku ülevaate juudi kogukonna elust Eestis, esimestest saabujatest tänapäevani – killuke ka meie ajalugu sootuks teisest vaatevinklist.

 

Jalutuskäik haudadel
Pealelõunane Toompea on vaikne. Ehk on jahedad ilmad turistide hordid lõunamaale hirmutanud?
Toomkirikus ootav peapiiskop Urmas Viilma on rõõmsalt üllatunud meie rohkearvulisuse üle.
Istume. Meie vastas on peapiiskopi tool, selle kohal seinal peapiiskopi vapp ja marmortahvel, kuhu raidkirjas tähendet kõigi peapiiskoppide nimed. Viilma nimi on viimane. Tahvel on täis.
Peapiiskop on avatud, karismaatiline ja vahe. Teemadering puudutab luterluse ja Toomkiriku ajalugu, Kirikute Nõukogu ja konfessioonide omavahelist koostööd, ühiskonna sotsiaalkriitilisi valupunkte ja Jumala radikaalset armu. Saateks vaikne muusika. Tellinguil askeldab Ackermanni uurija. Vaid harv kõlksatus reedab ta kohalolu.

Hea et viimasel hetkel kohtumispaika muudeti ja kohtumispaik ametlikes EELK Konsistooriumi ruumes väärika Tallinna Piiskopliku Toomkirikuga asendati. See annab kohtumisele igavikulise hõngu.

 

Lukusuksne avatus
Väljas on juba pime. Nukker november. Buss tühjeneb Puhangu peatuses. Kuningriigisaal on valmis meid vastu võtma. Tunnistajad tervitavad saabujaid uksel ja peatselt istumegi teatri stiilis kujundatud koosolekusaalis. Uks keeratakse meie selja taga kiivalt lukku. Ameerikalik presentatsioon organisatsiooni võimsusest ja suutlikkusest on taaskord hästi ette valmistatud ja läbimõeldult ette kantud. Müük, puhas müük. Organisatsioon tundub monoliitse ja haavamatuna. Mis toimub pinna all? Muljetavaldav on meedia kasutamine laste- ja noortetöös. Muljetavaldav on kuulutustöö, töö piiblitekstidega, keelte arv, millesse näiteks „Vahitorni“ tõlgitakse…

Pärast presentatsiooni tutvustakse meile labürindina tunduvat keskust. Hiiglaslik maja on vaikne. Näeme liikumas vaid teisi oma rühma liikmeid. Hoone on jagatud erinevateks tsoonideks. Uksed avanevad kaardiga. Tagasi niisama ei pääse. Külastame raamatukogu, muuseumi, vaatame eestikeelse piibli väljapanekut, seintel jooksevad graafikud uute võitudega, näidatakse tööruume. Õhtu lõpetab vestlusring kohvilauas.

 

Mudrõi
Laupäeva hommik ja Laboratooriumi tänav 12. Katoliiklus ortodoksses kastmes. Anatoli Ljutjuk sööb Ukraina Kultuurikeskuse õuel saia, murrab oma koerale ka tüki. Kuulame-vaatame uusi „liikuvaid“ mõistulugusid. Imetleme keskuse asutaja ja väsimatu ideede genereerija Anatoli sisemist soojust, siirust, sügavat vaimsust ja tarkust. Ukraina kreekakatoliku Kolmekäelise Jumalaema kirikusse me sel korral sisse ei pääse. Sellest on tuline kahju. Anatoli on kiriku sisekujunduse ise teinud. Kirik on kummardus nii Eesti kui Ukraina loodusele, inimestele, ohustatud loomaliikidele, ikoonid on lihtsad, vaimukad, südantsoojendavad. Kiriku põranda alla mahub nii mõndagi. Las see jääb järgmistel kordadel avastamiseks. Tutvume sel korral seega rohkem kultuuriga. Ukraina Kultuurikeskus on nagu muinasjutumaa, kus igas nurgas, korruse ja käänu taga peitub mõni üllatus, saladus, muinasjutt. Anatoli juhatab meid läbi paberi tootmis- ja trükitöökoja ilukirjataevasse ning sealt taas talle südamelähedasse ukraina käsitööna valminud puidust mänguasjade valmistamise töökotta. Kuidas säilitada lapselikku rõõmu ja tegutsemislusti kõrge eani? Olen paljudele oma tuttavatele soovitanud Ukraina Kultuurikeskust külastada.

 

Islam on rahu
Tramm viib meid Keevise tänavale. Väljume enne Lennujaama peatust. Õiget kohta, Islami kultuurikeskust Turath markeerib politseiauto. Hoone välisseinale on kellegi kiirustav käsi ingliskeelse ähvarduse kirjutanud. Moslemikoguduse esindajad vestlevad politseinikega. Kurb on.
Korrus kõrgemal on mošee. Välisjalanõud jätame koridori, naised katavad pea. Istume paksudele punastele vaipadele. Kohe on algamas palvus. Enne seda jõuavad meiega pisut rääkida koguduse peaimaam Ildar Muhhamedšin ja eestlasest moslem Rauno Ruus. Nad on rahumeelsed, soojad ja sõbralikud. Oleme tänulikud, et meil lubatakse palvust vaadelda. Mehed, vanusest sõltumata, seisavad õlg-õla kõrval ja palvetavad. Isa õpetab palvetama oma väikest poega. Liigutav. Kuklas on küsimus: kus on naised?

Rauno räägib meile oma islamiõpingutest ja moslemiks olemisest. Pärast palvust, vestlust ja suupistelauda – võrratuid idamaiseid maiustusi – saame võimaluse külastada mošee teist korrust. Seal naised ongi! Rõõmsad ja jutlevad. Lahkesti näidatakse meile kooliruume ja antakse põgus ülevaade laste õppetööst. Kaasa pakutakse eestikeelset (ka inglis- ja venekeelset) teabekirjandust islamist.

 

Värvide- ja lõhnapillerkaar novembrikuises Tallinnas
Väljasõidu viimane peatuspunkt on Luise tänaval. Sisehoovi on turvaliselt peitunud armas puidust maja, milles tegutseb Krišna Teadvuse Eesti Koguduse Jumal Krišna Püha Nime Tempel. Jalatsid jätame taas esikusse. Meid ootab eestlasest munk Lennart Eistre (Lila-shuka das). Lennart on heatujuline nagu ikka ja püüab kohaletulnuid templirituaalidesse kaasata. Osalema kedagi ei sunnita; kes soovib, võib lilleõisi ohverdada, püha puud kasta või Krišna pühasid nimesid kaasa laulda. Istume templis Lennarti ümber ja kuulame tema mõtteid, tema teed mungaeluni, usuelu. Taamal lükib üks saris proua lilleõisi niidile – sellest saab vanik jumaluse ehtimiseks ja rõõmustamiseks. Templi laed on puitnikerdustega ja aknavitraažil on kujutatud paabulindu. Kohtumise lõpetuseks pakutav toit on maitsev. Lahkume tänutundes.

 

Kas erinevate usugruppide elu Eestis on turvaline? Paljudes külastatud kohtades käib (usu)elu lukustatud uste taga. Õnnelikud on inimesed, kes on oma raja leidnud ja seda mööda kõrgema vaimsuse poole sammuvad. Usuelu on meie väikesel Maarjamaal väga rikkalik. Soovin rohkem mõistmist ja elutervet koostööd. Konflikte põhjustavad teadmatus ja religioosne harimatus. Meie väikeses Eestis ja maailmas tervikuna on eri kultuuride ja religioonide vahelised kontaktid väga olulised. Üksteist peab hoidma. Aitäh, Ain Riistan ja Kaido Soom kahe võrratult põneva ja sisutiheda päeva eest! Aitäh, Roland Karo, meid eetika ja religioosse mitmekesisuse seminarides eetilis-teoreetiliselt ette valmistamast!

 

 

Maia Krikk-Jürgens on religiooniuuringute ja teoloogia magistriõppe esimese aasta tudeng.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *